Uudised

Endokrinoloog Ülle Einberg: „Vale toitumine on ülekaalulisuse põhjus number üks“

23.04.2019




Eesti Lastearstide Seltsi juht, Tallinna Lastehaigla endokrinoloogiateenistuse juhataja Ülle Einberbg andis Õpetajate Lehe ajakirjanikule Tiina Vapperile intervjuu, milles räägib ülekaalulisuse põhjusetest.

Doktor Ülle Einberg, miks ülekaaluliste laste arv kasvab?

Ülekaaluliste laste arvu kasvu on täheldatud 1970. aastatest kogu maailmas, kusjuures mitte ainult heaoluriikides, vaid ka arengumaades. Ka Eestis hakkas ülekaaluliste laste arv eelmise sajandi lõpust kasvama. Harva on ülekaalu põhjus haiguslik, enamasti tekib ülekaal valest toitumisest.

Pärast taasiseseisvumist muutus meie toidulaud rikkalikumaks ning siia jõudis valmis- ja kiirtoidu söömise kultuur. Ühest küljest on hea, et toiduvalik on mitmekesine, teisalt on müügil palju selliseid sissetoodud maiustusi ja näkse, mis annavad küll energiat, aga millest kasulikke toitaineid ei saa. Vale toitumine on ülekaalulisuse põhjus number üks.

Võimalikult palju tuleks süüa kodus valmistatud toitu ning kiirtoite ja poolfabrikaate tarbida erandkorras. Pigem näen aga, et toit ostetakse iga päev kuumtoiduletist, sest kõigil on kogu aeg kiire. Suhkrukogust tuleb samuti jälgida. Kui laps paneb hommikul tee sisse kaks-kolm lusikatäit suhkrut, kuid on kehaliselt aktiivne, ei ole ma selle vastu. Päeva jooksul ei tohiks aga pooleteiseliitrist pudelitäit mahla muule toidule lisaks ära juua, mida enamik lapsi teeb. Mahla võib kooliealine laps juua klaasitäie lõunasöögi kõrvale. Rohkem tuleb lastele pakkuda vett ning taime- ja ravimteesid. Suhkrut sisaldavad joogid võiks üldse puuviljadega asendada. Samas oleks viga võtta ülekaaluliselt lapselt magustoit ära. Lapsel peab päevas olema ka üks magustoit, eriti lasteaias. Tuleb lihtsalt üldist toiduenergia kogust jälgida. Hästi kaloririkkad on saiakesed, pirukad, muud küpsetised, mida tihti pakutakse õhtuooteks, seda toidukorda tuleks küll tervislikumaks teha. Sealt tulevad lisakalorid, mitte sellest ühest magustoidust.

Lapsi tuleb õpetada ka portsjoni suurust vaatama ning kindlasti vältima vahepalasid ja näksimist. Olen vanematele õpetanud mitte tuua koju külmkappi nii palju toitu. Laps on kodus arvuti taga, sööb head-paremat ning muudkui käib ja võtab külmkapist juurde. Mõnikord leevendavad lapsed näksimise ja maiustamisega ka muresid, mis neil koolis ja kodus on.

Kui tähtis on liikuda?

Väga tähtis. Viimase saja aasta jooksul on nii laste kui ka täiskasvanute kehaline aktiivsus oluliselt vähenenud. Füüsilist tööd praktiliselt ei tehta, kodutööd on mehhaniseeritud, igale poole sõidetakse autoga, nii et isegi tänaval kõndimist jääb vähemaks. Lastel on vajadus joosta ja liikuda. Lasteaias nad seda õnneks saavad ning arstina soovitan seda mitte mingil juhul piirata. Kooliealistega on keerulisem. Kahest kehalise kasvatuse tunnist nädalas jääb väheks, nii et õpilane peab kaks-kolm korda nädalas ka mõnes spordiringis käima. Need, kellel on kalduvus ülekaalule, ei taha sageli trenni minna või seal regulaarselt käia. Liikuda aga tuleb ka üldise tervisliku seisundi, mitte ainult kehakaalu pärast, ning mida rohkem õues olla, seda parem. Palju on abiks, kui peres on koer, kellega lapsel on pärast koolipäeva kohustus pikem ring teha. Ka laupäeval-pühapäeval tuleks vanematel leida lapsele mingi liikumisega seotud tegevus ning ise samuti aktiivne olla ning koos temaga sportida ja liikuda. Tähtis on, et juba eelkoolieas harjuks laps liikuma.

Kolmas tähtis komponent on uni. Organism on tervik ning toitumine, liikumine ja uni on seotud. Ülekaaluliste laste uni pole sageli täisväärtuslik, nad norskavad unes, ei maga end välja ja on päeval väsinud. Väsimus aga tekitab stressi ja organism hakkab lisatoitu küsima, kust omakorda tuleb lisakaal.

Kui palju sõltub ülekaalulisus geenidest?

Kui lapse mõlemad vanemad on ülekaalulised, on tema ülekaalulisuse tõenäosus 70%. Kui ülekaaluline on üks vanematest, siis 50% ning kui mõlemad on normkaalus, siis 10%. Juba see, kui palju ema võtab raseduse ajal kaalus juurde, mõjutab lapse kasvamist ja kaaluiivet. Nii väga väikese kui ka väga suure sünnikaaluga imikud kuuluvad riskirühma: neil võib hilisemas eas kujuneda rasvumine ja insuliiniresistentsus.

Milliseid terviseriske ülekaal kaasa toob?

Kui perekonnas esineb suhkruhaigust, on ka lapsel risk haigestuda. Kooliealistele teeme glükoosikoormuse teste ja kontrollime veresuhkru taset, samuti mõõdame vererõhku. Üle kümneaastastel lastel tuleks vaadata ka vererasvade koostist ja kontrollida kolesterooli näite. Laste eripära on, et rasv hakkab kogunema maksarakkudesse ja võib tekkida maksarasvtõbi. Suure kehakaalu tõttu hakkavad jalad ja põlved valutama. Ka depressioon tekib ülekaalulisel lapsel palju kergemini kui teistel. Juba lasteaias võib juhtuda, et last narritakse. Õpetaja saab olla lapsele toeks ja teistele selgitada, et igaüks on isemoodi ja välimuse pärast ei tohi kedagi narrida.

Kuidas motiveerida last kaalus alla võtma?

Enamasti on lapsed sellest ise huvitatud. Esimesel kohtumisel seame eesmärgiks, et kaal rohkem ei tõuseks. Arstina olen näinud, kuidas ülekaalulised vanemad toovad vastuvõtule ülekaalulise lapse ja ütlevad, et ta peab nüüd hakkama teistmoodi toituma. Muutus peab puudutama kõiki pereliikmeid. Või siis ema ja laps omalt poolt püüavad, aga isa toob õhtusöögiks koju pitsa. Kui vanemad ei ole ühel meelel ja kodu last ei toeta, on väga raske. Mõnikord ei suuda ka vanavanemad mõista, miks ühtäkki ei tohi lapselapsele kommi tuua. Kui neile lapse terviseriske selgitada, saavad nad enamasti aru.

Arvan, et kui lapse pikkus ja kaal on normis, võiks teda usaldada. Kui tal on kõht tühi, tahab ta järelikult süüa. Kui kõht ei ole tühi, ei peaks teda sundima.

Äärmuslik grupp on teismelised, kes hakkavad oma toitumist piirama ja otsustavad iseseisvalt, et hea on ainult gluteenivaba või taimetoit. Nad otsivad internetist menüüsid ja hakkavad neid järgima, et kaalus alla võtta. See on ohtlik, sest kasvav organism vajab tasakaalustatud ja mitmekülgset toitu. Kindlasti tuleb neile selgitada, et toitu tuleb valida toidupüramiidi arvestades ning süüa igast toidurühmast. On ka noori, kes on depressiooni tõttu passiivsed ega haaku, neid tuleb teistmoodi motiveerida. Keerulisematel juhtudel tuleb psühholoogi ja psühhiaatriga koostööd teha. Buliimia ja anoreksia on tõsised psüühilised haigused, mida ravibki psühhiaater.

On teil oma patsientide hulgas häid näiteid?

On päris palju. Kui sajandivahetusel nägime, et ülekaaluliste laste arv hakkab järsult suurenema, avasime nende jaoks 2004. aastal lastehaiglas eraldi osakonna. Õpetasime spetsiaalse programmi käigus põhjalikult toitumise põhimõtteid, nad said liikumist ja füsioteraapiat, hindasime igaühe füüsilist võimekust ja terviseriske, tegime vajalikke uuringud. Asi toimib tänaseni, ainult et programm kestab nüüd kolm päeva.

Mäletan üht teismelist tüdrukut Ida-Virumaalt, kes läbis selle programmi ja käis seejärel aasta jooksul iga kolme kuu tagant end näitamas. Tema kehakaal hakkas ilusasti alanema. Ühel hetkel kadus ta ära, kuid tuli nelja-viie aasta pärast siia tagasi hoopis teise probleemiga. Mina teda ära ei tundnud, ta ise ütles, et oli meie rühmas käinud ja toitunud kogu vahepealse aja nii, nagu dieetõde teda õpetas.

On neid, kes peavad vastu aasta, siis tuleb tagasilöök. Tema oli järginud neid soovitusi juba viis aastat, teinud lisaks sporti, ja kehakaal püsis. Teismeline peab ise väga tahtma.

Mida ootate õpetajatelt?

Ootan neilt toetust ja mõistvat suhtumist. Juba lasteaias saavad õpetajad laste toitumist jälgides palju ära teha. Ma ei soovita isegi väga hea isuga lapsele anda kahte toiduportsjonit, kuigi ta sööks hea meelega topelt. Tähtis on, et laps toituks regulaarselt ega sööks vahepalasid, komme, küpsiseid, muidu magusavajadus aina suureneb. Lapsi, kes juba on natuke ülekaalulised, tuleks nii lasteaias kui ka algklassides kehaliste harjutuste või mängude juures toetada ja kiita. Kui lapsel tekib juba kooli minnes depressioon, on raske aidata tal sellest välja tulla. Tähtis on maast madalast õpetada õiget toitumiskultuuri: süüakse söögiaegadel söögilaua taga, mitte tänaval ega õues. Kui reeglid paika panna, on lapsel tulevikus palju lihtsam.