Uudised

Lionsid: "Meile meeldib aidata kindlaid lapsi ja peresid nende mures"

21.02.2019

Lionsklubi Tallinn Toompea on Tallinna Lastehaigla trumatoloogia-ortopeediaosakonna partner olnud üheksa aastat, seistes hea nii põletushaavadega patsientide aitamise kui ka osakonna rüblikute haigla-aja sisustamise eest.

„Kuidagi on see nii välja kujunenud, et LC Tallinn Toompea pöördub meie poole igal aastal ühe ja sama küsimusega: mida nad meie osakonna ja laste heaks teha saavad,” räägib traumatoloogiaosakonna õendusjuht Ülle Gents, kes sellel aastal käis välja lihtsa soovi: mänguasjavarud on kokku kuivanud, ehk soovitakse neid värskendada? Vastus tuli positiivne: läinud aasta jõulude heategevusliku pokkeriturniiri osavõtumaksu eest hangiti nii tubaseks koridorisõiduks mõeldud pärisautosid kui lauamänge, joonistustarbeid, konstruktoreid, võrratu rongivilet laskev keerujonnipunn ja titenutitelefone, mis 31. jaanuari pärastlõunal pidulikult üle anti.

Traumatoloogia-ortopeediaosakonna juhataja dr Jana Kritt tänas sõpru jätkuva koostöö ning väljakäidud idee eest abistada konkreetseid perekondi, kel on raskusi järelravi vajavate laste toimetamiseks Tallinna Lastehaiglasse Ida-Virumaalt või Eesti saartelt, raskusi soetada vajalikke abivahendeid, nagu individuaalselt valmistatud ortoosid või surverõivad.

“Meile meeldib aidata tõelisi abivajajaid ja otse, segamata asjasse kolmandaid osapooli,” selgitasid Lionsid, “hättasattunute vajadused – olgu selleks või pesumasin, bussisõiduraha arsti juurde jõudmiseks, lapse talveriided –, sellest kõigest saame rääkida, aga enne peame neist vajadusest teada saama ja selleks palume teie abi.”

LC Tallinn Toompea on varasematel aastatel panustanud põletushaavade ravi vahenditesse: ostnud nahakoorimisnoa lisateradega ning vaakum(haava)raviaparaadi, aga hankinud ka palatitesse televiisoreid, kiikhobuseid ning koridoriseintele paigaldatavaid liigutatavate detailidega loovmänguasju, mille kallal klõbistavad meelsasti nii lapsed kui ka täiskasvanud.

Lastehaigla elutööpreemia laureaat 2019 on radioloog Mare Uritam ja kolleegipreemia laureaadid Arkadi Popov ja Vassili Novak Põhja-Eesti Regionaalhaiglast

23.02.2019





22. veebruaril, Eesti Vabariigi 101. sünnipäevale pühendatud aktusel, tehti teatavaks isikud, kes pälvisid Tallinna Lastehaigla elutöö- ja kolleegipreemiad ning kätteandjateks olid Tallinna Lastehaigla juhatuse esimees dr Katrin Luts ning nõukogu esimees dr Merike Martinson.

Tänavusele elutööpreemia laureaadile, radioloog dr Mare Uritamele, põhjustas tunnustus nii jahmatust kui hingeliigutust, kuid ta kogus end ruttu, tänas ja tunnistas, et preemia kuulub ikka meeskonnale, mitte talle ainuisikuliselt.

Doktori kohta käiv soovituskiri kõlas nii: "Mare Uritam on väga tuntud nimi meie vabariigi radioloogiapõllul, kuuludes nende markantsete inimeste põlvkonda, kes on liikunud edasi perspektiivitundega, oma ajast ees olles. Ta on olnud esimesi ultrahelimeetodi õppijaid ja rakendajaid. Ja kuna Hiiul asunud I Lastehaigla oli spetsialiseerunud kopsu- ja südameriketele, on dr Uritam korüfee just sel alal.

Ta on alati ka esimene valik juhendajatest, kelle juurde suunata residente õppima nii röntgen- kui ultraheliuuringuid, kellest alati eeskuju võtta. Ta on väga printsipiaalne inimene ja vastavalt erialale ka väga konkreetne – kas asi on või seda pole. Ta on väga erudeeritud, suure lugemusega inimene, lapsesõbralik kolleg. Lisaks teatrihuvile teame veel tema ühest suurest hobist, s. o kudumis- ja heegeldamiskirest."

Statuudi järgi on elutööpreemia nominent suurema osa tööaastatest töötanud lastehaiglas, omandanud kõrge erialase kvalifikatsiooni, olnud eriala liider ning eeskuju ja õpetaja noortele arstidele. Preemia suurus on 3200 eurot.

Kolleegipreemia
pälvisid sel aastal Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja Arkadi Popov ning erakorralise meditsiini keskuse juhataja Vassili Novak.

Laureaatide kohta käiv iseloomustus, mille dr Katrin Luts ette luges, kõlas nii: „Üksinda ei tee meie erialal suurt midagi ära. Sageli sõltub meie edukus laste ravimisel lastehaiglas kolleegidest teistes haiglates. 2013. aastal tulid kolleegid PERHist välja ettepanekuga hakata rakendama nn punase trauma käsitluse printsiipi. Kui trauma mehhanism on selline, et tõenäosus raske kahjustuse tekkeks on suur, viiakse patsiendid, sh ka lapsed PERHi EMOsse, kuhu koguneb punase trauma meeskond – laste puhul siis ka kolleegid meie haiglast. Nagu ikka, iga algus on raske ja süsteemi käivitamiseks tuli ületada vastupanu. Minu jaoks piisab selle süsteemi õigustamiseks ainult ühest juhust – paar aastat tagasi juhtus jõulureede varahommikul kodune õnnetus väikelapsega, kellel trauma tagajärjel läks katki kõige kallim – süda. Nädala möödudes kirjutati laps haiglast koju paranenuna. Et selline ime saaks juhtuda, oli eelnevalt vaja teha palju tööd, ületada vastuseisud, taas ja taas selgitada, miks süsteem on vajalik, harjutada meeskonnatööd. Kahtlemata on palju kolleege, keda selle süsteemi arendamise ja koostöö eest tänada, kuid meie oleme otsustanud nende kõigi tänamiseks tunnustada täna PERHI erakorralise meditsiini keskuse juhatajat Vassili Novakut ja PERHi kiirabikeskuse juhti Arkadi Popovi.”

Mehed tänasid südamlikult tunnustuse eest ja ütlesid võtvat seda avansina, kuivõrd suuremad plaanid on seoses Mustamäe meditsiinilinnaku ja kahe haigla koostööga veel ees.

Kolleegipreemia väärtusega 1000 eurot antakse oivalis(t)ele kolleegi(de)le ja kõrge erialase kvalifikatsiooniga arsti(de)le väljaspoolt oma haiglat, kes on aidanud kasutusele võtta innovatiivsseid diagnostika- ja ravivõtteid lastehaiglas.

Orm Porosaar: "Kui millegi üle uhke olla, siis selle, et tööd on õnnestunud teha palju"

12.02.2019

Med24 avaldas intervjuu Tallinna Lastehaigla lastekirurgi Orm Porosaarega, kes pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.

Pälvisite Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. Kuidas uudisest kuulsite?
Tulin hommikul tööle nii, et polnud aimugi. Keegi kolleegidest siis avas arvuti ja seal oli nimekiri. Ei midagi enamat.

Kas teate, kes teid esitas?
Arvan, et see tuli meie oma süsteemist. Taotlesime seda märki ühele Soome kirurgile, kes on meil käinud paarkümmend aastat abiks. Temale tegime juba teise taotluse, ma väga lootsin, et ta saab, aga paraku pandi mind temaga kokku ja tuli minule. Mul on sellest natuke kahju.

Mida peate ise oma karjääri seni suurimateks saavutusteks või mille üle ise kõige rohkem uhkust tunnete?
Ma ei ole teinud ühtegi sellist operatsiooni, mida pole varem tehtud. Ainult väikeseid muudatusi oleme teinud. Lastehaiglas alustasin tööd 1984. aasta 1. septembril. See on küllaltki pikk aeg üht tööd teha. Osakonnajuhatajaks sain 2002. aastal. Ka see on juba üsna pikk aeg. Tööd on olnud palju. Kui millegi üle uhke olla, siis selle üle, et on õnnestunud palju tööd teha ja palju suuri eksimusi pole südamele jäänud.

Palun rääkige oma tööst lastehaiglas.
Lastekirurgia on küllaltki marginaalne eriala. Kui aastas sünnib 10 000-12 000 last ja lapsi lõigatakse kahes haiglas – Tartu ülikooli kliinikumis ja Tallinna lastehaiglas –, siis see lõikuste arv pole väga suur. Võibolla on paar tuhat haiget aastas. Hinnatud ja kuulus Soome lastekirurg professor Ilmo Louhimo kirjutas oma väga personaalses raamatus lastekirurgia kohta nii, et 30% on kubemekirurgiat ja siis kõike muud. Tegelikult seda tõelist lastekirurgiat, nii Soomes, kus on 5,5 miljonit inimest kui Eestis, kus on 1,3 miljonit inimest, on väga vähe. Nii nagu mina olen käinud õppimas Soomes, Rootsis, Inglismaal, Saksamaal, käivad Soome kirurgid ise täpselt samamoodi end teistes riikides täiendamas.
Mida mina teen? Kõike, mida lastekirurgia endas sisaldab. Täiesti eraldi eriala on kardiokirurgia. Sellest tehakse osa asju meil, osa Tartus ja suur osa läheb Soome. Ka neurokirurgia on eraldi. Need on sellised erialad, kuhu tavalisel lastekirurgil pole mõtet oma nina toppida.

Milline praegu Eestis olukord lastekirurgidega on?
Sama olukord nagu meditsiinis üldiselt. Eakaid arste on tohutult. Kolleegid, kellega siin 1984. aastal kohtusime, olid siis kõik noored mehed ja tahtsid hirmsasti tööd rabada. Nüüd on alla 60-aastaseid ainult kolm. Õnneks on meile tulemas üks noor tubli mees, kes alustab tööd 1. septembrist. Praegu on ta veel resident. Olukord on väga nutune, sest ükskõik, kui hea see noormees ka on, ei jõua ta kogu seda tööd ära teha. Sel juhul tuleb mingeid asju hakata kokku panema naabruses oleva Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga.

Kui Tallinna haigla tuleb, siis kui selge on, mis saab lastehaiglast? Kas see jääb siia või kolitakse kõik kokku Lasnamäele?
Minul pole selle kohta mitte midagi teada, aga siin on meil kõik olemas. Kui nüüd mõelda, kui palju raha on sellesse majja pandud… Äsja ehitati Norra rahadega Laste Vaimse Tervise keskus. Meil on väga  korralik operatsiooniplokk. Kõrvalmajas on nende erialade spetsialistid, kelle abi teinekord vajame – näiteks kopsukirurg, neurokirurg, veresoontekirurg, onkoloog. Kopsukirurgiat ei tee meie sel lihtsal põhjusel, et neid haigeid pole piisavalt. Mis kogemusest saab rääkida, kui neid patsiente on 1-2 aastas. Ei ole mõtet leiutada jalgratast, kui kõrvalmajas tegeletakse sellega iga päev.
Seda kooslust lahutada oleks äärmiselt rumal. Aga on hullemaidki asju tehtud. Kui juba uued ruumid on käes, siis enam ei hakka mitte keegi rääkima sellest, kui palju miljoneid oli siia majja investeeritud. Õnneks pole see kõik enam minu probleem. Minu pension liigub koguaeg eest ära, aga saabub aastal 2025, kui Tallinna haigla peaks valmima. Siis on mul võimalus teha valik.

Mis mõtted teil sellega seoses on?
Ma ei mõtle nii palju ette. Sinnamaani tuleb elada. Tervis on kõige tähtsam ja kui see vastu peab, siis kaalun. Meile tulev noor kirurg vajab paljudes asjades abi veel aastaid. Näiteks teatud asju teeme 10-15 aastas, mis tähendab, et kogemus ei tule kiiresti. Paljusid asju ei saagi üksinda teha. Eks selle aja peale on teoreetiliselt võimalik, et saame veel mõne hea noore inimese, kes tahab pühenduda ja palju tööd teha. Veel jõuaks, sest residentuur kestab viis aastat. Kui võtaksime 2019. aastal residentuuri ühe inimese ja 2020 teise, siis nemad oleksid n-ö valmis 2024. ja 2025. aastaks. Selline kolmik oleks juba arvestatav jõud.

Kuidas residentuurikohtadega on?
Seltsi juhatuse käest küsitakse, kui palju on vaja, aga mitte alati ei lähe see nii, nagu tahame. Näiteks, kui on meie mõttes kehv aasta, siis pole ühtegi kanditaati. On ka alustatud lastekirurgia residentuuri, kuid mindud teisele erialale.

Miks te ise tegite kunagi sellise valiku, et just lastekirurgia?
See tuli täiesti loomulikku rada pidi, kuna läksin õppima lastearstiks. Sain juba 4. kursusel aru, et lastearstina ma tööle hakata ei taha. Siis läksin ühe juhtiva lastekirurgi Udo Reino juurde ja küsisin naljaga pooleks, kas tal on abi vaja. Ta vastas, et on vaja inimest, kes konksu hoiab, et ta saaks lõigata. Ütlesin, et olen just parajasti tugev, et konksu hoida. Niipalju, kui ülikooli muude ainete kõrvalt aega oli, ma seal ikka käisin. Kirurgia tsüklites küsisin loa minna Udo Reino juurde, et teda abistada. Üldiselt oldi mõistvad. Hakkasin tema kõrval õppima kuskil 1981. või 1982. aastal. See tuli kuidagi loomulikku teed pidi. Mulle meeldis see, mida seal tehti ja meeldisid need inimesed.
Meie ajal kestis internatuur ühe aasta ja siis pidid olema valmis arst. Olen tänapäeva noorte peale heas mõttes kade, sest nad saavad nii hea hariduse. Nad saavad viis aastat õppida.
Tookord oli töökohta valida palju keerulisem kui tänapäeval. Küsisin peale õpinguid dotsent Reinolt, mis must saab ja ta ütles, et ärgu ma muretsegu. Sõitsime koos Tallinnasse, tulime lastehaigla uksest sisse ja Reino ütles, et see poiss tuleb nüüd siia tööle. Nii läkski.

Kuidas on eriala nende rohkem kui 30 aastaga muutunud?
Areng on olnud nii tohutu, et kui tagasi vaadata, siis tundub isegi kohati imelik, mis siis toimus. Siin oli oluliselt rohkem palateid ja need olid 4-5 voodiga. Haigeid oli kordades rohkem kui praegu. 50-70 haiget sees polnud mingi ime.
Meie töö pole niivõrd muutunud. Apenditsiit on apenditsiit, song on song. Muutunud on näiteks see, et songahaiged, kes varem olid nädala sees, tulevad nüüd hommikul ja lähevad peale lõunat koju. Pimesoolelõikusega patsient ei läinud enne koju, kuni õmblused olid välja võetud, aga nüüd saavad paljud, kellel on tavaline mittetüsistunud vorm, 3-4. päeval koju.
Kõige suurem hüpe on toimunud laparoskoopilise kirurgia suunas. Suurte haavade asemel tehakse kolm sentimeetrist haava, viiakse sisse kaamera ja kaks tööriista. Me tasapisi üritame samuti selle ree peale saada. On selge, et inimene, kes on juba pensioni lähedal, neid asju enam tegema ei hakka. Aga noored saavad juba teistes haiglates õppides algkogemuse kätte ja tahavad teha. Praegu on probleem selles, et selleks on vaja tervet meeskonda. Olen kindel, et 10 aasta pärast on laparoskoopilist kirurgiat kordades rohkem kui praegu, sest noored inimesed on uue mõtlemisega. Olekski kurb, kui järgmised põlvkonnad poleks paremad kui eelmised. Siis puuduks progress.

Kuidas patsiendid teie juurde jõuavad?
Valdav enamus asju on plaanilised. Kui välja jätta pimesool, pitsunud song ja veel mõned asjad, siis ei jäägi ägedaid asju palju järgi. Ülejäänuid on harvem. Näiteks soole läbimatust ja alakaaluliste vastsündinute soolenekroose. Kui need välja jätta, siis ülejäänud on plaaniline töö, mis käib nagu igal pool mujal. Haige saab perearstilt saatekirja, tuleb meie polikliinikusse, kus vaadatakse üle. Vajadusel jääb perearstile jälgimisele.

Kas teil on perearstidele mingisuguseid soovitusi?
Ma pole perearstide suhtes üldse kriitiline. Meie eriala on väga marginaalne. Lapsi ja lastehaigusi on palju. Me ei saa eeldada, et perearstist saaks spetsialist lastekirurgia diagnostika alal. Kui keskmisel perearstil on 1500-2000 inimest nimistus, siis kui palju on seal lapsi, kel on selliseid probleeme? Võibolla pole aastas ühtegi. Ja mis otsustusvõimet me perearstilt siis ootame? Selleks see lastehaigla siin ongi.

Kas näete oma erialal mõtet ka e-konsultatsioonil?
Praegusel hetkel selle järgi vajadust ei näe. Võibolla sellepärast, et ma ei tunne seda. Kui tunneksin ja saaksin aru, et see teeb olukorra kuidagi palju paremaks, siis vahest oleks sel oma mõte. Kirurgias on palju asju, mida pead oma silmaga vaatama ja käega katsuma. Kasvõi tavaline song, sest võimalusi võib olla mitmeid.

Presidendi veebilehel oli kirjas, et tegele aktiivselt teaduse- ja lastekirurgia alaste arenguprojektidega. Mis on teil praegu töös?
Teaduse tegemine on võibolla liialdus, sest seda pole meie oludes praktiseerival kirurgil võimalik teha. Teadust ei saa ka nii teha, et töötad kella kolmeni ja siis hakkad veel väsinuna pihta. Me katsume pidevalt oma tööd analüüsida, kuid see on retrospektiivne ehk vaatame tagantjärgi, mida oleme teinud, ja võrdleme, mida on tehtud näiteks Helsingis või mujal. Siis saame oma tööd korrigeerida.
Mõne projekti osas tuleb meie poolt teinekord idee. Näiteks tahaksime patsiendile aja kokkuhoiu mõttes teha vastuvõtte, kus on korraga kohal mitme eriala spetsialistid. Nende kokkupanemine on keeruline. Patsiendi jaoks on see kahtlemata palju mugavam, kuid arst peab oma tööd palju paremini planeerima. Sellest aastast on haigekassa sellise teenuse avanud ja ka rahastab seda. Meil toimuvad juba aastaid uromiitingud – seal on meie haigla nefroloog Ülle Toots, vastsündinute osakonnast Ilona Neupokojeva ja mina. Juurde pole keelatud tulla kellelgi, kes tahab rääkida oma haigest või lihtsalt kuulata. Residentidele on see pehmelt öeldes soovituslik.
Madis Filippov