Oled lõpetanud hemato-onkoloogia residentuuri ja töötad juba lastehaiglas spetsialistina. Oled valinud küllaltki keerulise eriala. Mis tingis valiku?
Lastehaiguste residentuuri saades ei olnud mul kindlat plaani, kas ja millise lisaeriala kasuks tulevikus otsustan. Teadsin aga kindlalt, et soovin töötada lastega – nad on siirad, vahetud ning ausad ja just see teebki nendega suhtlemise mulle südamelähedaseks. Laste hemato-onkoloogia valdkonnani jõudsin samm-sammult õpingute käigus, tänu inspireerivatele juhendajatele ja kolleegidele, eelkõige just laste hemato-onkoloogide. Nende sügav pühendumus ja armastus selle keerulise ja emotsionaalselt nõudliku eriala vastu oli väga innustav ning muutis ala ka minu jaoks köitvaks.
Mis sind lastehaiglasse tõi ja kuidas näed enda tööd ja tegevust siin edaspidi?
Olen Lõuna-Eestist pärit ja eeldasin, et õpingud jätkuvad Tartus, kuid elu tõi mind Tallinnasse. Olen selle eest väga tänulik – Tallinna Lastehaiglas olen saanud näha mitmeid haruldasi ja põnevaid haigusjuhte ning töötada koos toetavate ja innustavate kolleegidega. See keskkond on mind arsti ja inimesena palju kasvatanud.
Kas kavatsed jätkata õpinguid või pühendud nüüd eeskätt arstitööle?
Usun, et meditsiin on valdkond, kus õppimine ei lõpe kunagi. Kuigi hetkel puudub mul plaan
doktorantuuri astuda, sest soovin keskenduda täielikult erialasele tööle ja kogemuste omandamisele, siis jätan siiski võimaluse avatuks – eks aeg näitab, kas minus on ka teadlase potentsiaali.
Millised on sinu huvivaldkonnad isiklikus elus ja miks?
Vabal ajal püüan olla aktiivne ja liikuv ja perega koos aega veeta, sest see maandab tööstressi kõige paremini. Käin jooksmas, kõndimas ja sageli koos lastega, et ühendada sportimine ja perega veedetud aeg. Silma paneb siiski särama Indiaca, mida olen harrastanud juba aastaid.
Kui pikalt oled spordiga tegelenud ja kuidas Indiaca juurde jõudsid?
Sport on minu ellu kuulunud juba algkoolist peale. Tegelesin alati sellega, mida kool parasjagu
pakkus. Juhan Liivi nimelises Alatskivi Keskkoolis oli toona korvpall väga au sees, nii et mängisin seda mitu aastat. Ühel päeval kutsus mu parim sõbranna mind aga võrkpallitrenni. Treeneriks oli Reet Ainsoo – minu abikaasa tädi ja Ann Paali noorem õde –, kes tegeles ise Indiacaga ja tutvustas seda ka meile noortele. Nii see kõik algas ja siiani olen selle ala juures.
Mis sind Indiaca juures kõige rohkem köidab?
Ma usun, et hingelt olen meeskonnamängija, seega ongi mulle alati meeldinud alad, kus edu sõltub ühistest pingutustest. Indiaca puhul on lisaväärtuseks aga ka suurvõistlused ja need erakordsed inimesed, kellega koos olen neid aastaid väljakul veetnud.
Öeldakse, et treening aitab vaimselt pingeid maandada. Kas tunned, et füüsiline aktiivsus toetab ka sinu vaimset heaolu ja tööedu?
Kindlasti! Treening annab nii vaimset värskust kui ka energiat, mis kandub edasi igasse päeva ja ka tööellu.
Kuidas tunne oli, kui said teada, et võitsite naiskonnaga maailmameistritiitli?
Pärast sellist esimest geimi tulla nö rongi alt välja ja tuua tiitel koju – see oli kirjeldamatu.
Emotsioone oli nii palju, et sõnadest jääb lihtsalt puudu. Kõige täpsemini sobivad siia Johannes Ermi sõnad: „Daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud – mida me just tegime?! Me oleme maailmameistrid!”
Kas vastutusrikka töö ja treeningute kõrvalt jääb sul aega ka mõne muu hobi jaoks?
Pere ja töö kõrvalt tuleb aeg trennideks leida, aga tõsi on see, et muudeks hobideks jääb seda napiks. Kui aga juhtub, et vaba aega on rohkem, siis meeldib mulle kududa – see on rahulik ja loominguline.
