Doktoritöö juhendajateks olid professor Liisa Lehtonen Turu Ülikoolist ja Liis Toome Tallinna Lastehaiglast. Doktoritöö kaitsmisel oli oponendiks professor Pierre Kuhn Strasbourgi Ülikoolist.
Anette uuritavad olid väga enneaegsena enne 32. täisrasedusnädalat sündinud lapsed Turu Ülikooli Naiste- ja lastekliinikus ning Tallinna Lastehaiglas. Uurimistöö tulemusena selgus nii vanemate kaasatuse erinevus vastsündinute osakondade vahel arstlikel visiitidel kui ka vanemate kaasatuse olulisus lapse ravis tema edasisel arengul.
Anette tõestas, et vanemate kõne väga enneaegsena sündinud lapse vanuses 32.–34. postmenstruaalnädalal oli korrelatsioonis lapse hilisema sotsiaal-kognitiivse arenguga tema esimesel eluaastal ning kõne arenguga lapse teisel eluaastal. Vastsündinute osakonnas lindistas Anette vanemate kõnet LENA analüsaatori (Language Environment Analysis) abil. Lapse tähelepanu hindas Anette lapse korrigeeritud vanuse 7 kuud kasutades eye-tracking meetodil põhineva testi abil. Lapse korrigeeritud vanuses 2 aastat hindas Anette lapse kõne arengut, kus olid abiks standardiseeritud testid – Mac-Arthur-Bates Communicative Development Inventory ja Reynell Development Language Scales III.
Doktoritöö sai oponendilt kiitva hinnangu. Hilisemas vestluses oponendiga arutasime, miks kutsutakse vanemate kaasatust lapse ravis pehmeks väärtuseks kui ta mõjutab lapse ravitulemit.
Anette doktoritöö sai alguse ligi 20aastasest koostööst teadusuuringutes professor Liisa Lehtoneniga ja Anette aastasest kliinilisest tööst Turu Ülikooli Haigla vastsündinute osakonnas neonatoloogia residentuuri ajal.
Teadusuuringute läbiviimise ajale mahtus Anettel kahe poja sünd. Seda enam väärib imetlust Anette järjekindlus, pühendumus ja oma vaikne, kuid äärmiselt sihipärane viis eesmärkide saavutamisel. Usutavasti toob Anette kaasa oma malbuse ja pehmuse meie haigla arengusse, anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus vastsündinute ravis ja on eeskujuks kogu Eestile.
Anette doktoritöö lõpusirgel olin mures oma panuse pärast, kuna lastehaigla ravijuhi kohustused olid röövinud minult jõu panustamiseks teadustöösse. Minu mure kummutas esmase juhendaja Liisa ütlus: „Liis, ära muretse! Anettest on kujunenud tõeline teadur!“
Anette, jõudu Sulle järgmise uuringu alustamisel ja läbiviimisel, mis on juba kavandatud, kuid Sa tead, see tee ei saa olema kerge!
Tänu ja austusega
Liis Toome
